Smarttani suvelõpureis Horvaatiasse koos uute läbipäevituvate riietega

Läbipäevituvate riiete äri on juba kord selline, et kui teised leotavad suvel rannas varbaid, rabab Smarttani rahvas tööd teha, et puhkajate aeg mööduks võimalikult mõnusalt. Nii, et augusti lõpuks on meil alati toss täitsa väljas ja muud ei jää üle, kui tuleb ennast natuke tuulutada. Seekord oli meie suvelõpureisi peamine sihtmärk Horvaatia, aga alustasime hoopis Sloveeniast. Esiteks sellepärast, et seal on mäed ja me kohe kuidagi ei oska reisida ilma mägedes käimata. Teiseks sellepärast, et Ljubljanasse lendamine oli sel hetkel märksa soodsam. 

Nii me sõitsimegi pärast Ljubljanas maandumist esimese hooga Horvaatiast hoopis kaugemale, et konnata veidi Sloveenia Triglavi rahvuspargis. Esimene päev läks meil Vintgar Gorge kanjoni uurimise peale. Meeleolukas matkapäev oli ülimalt ilus, aga mägijõe kõrval varjus oli õhk pigem mõnusalt karge. Samas järgmisel päeval Vogeli mäel käies oli rõõm tõdeda, et läbipäevituvad riided on sellise sooja ilmaga mägimatka jaoks just täpselt sobivad.

Meeste pluuse on Smarttani valikus juba viie erineva mustriga. Meie mehed enam tavalist T-särki ei tahagi :-)

Horvaatia poole edasi sõites jäävad Sloveenia piiri ligidal tee äärde suured koopad. Sloveeniat peetakse lausa Euroopa koobaste pealinnaks. Meie valisime tutvumiseks Škocjani koopad, sest sõbrad olid neid soovitanud ja pigem tüüpilisi „palju stalaktiite ja stalagmiite“ koopaid olime varasemalt juba näinud ka. Škocjani koopad jätsid oma suursugusega sügava mulje. Muidugi näeb ka seal suures koguses stalaktiite ja stalagmiite, aga viimane saal, kus oli Euroopa suurim maa-alune kanjon, ületas oma mõõtmetelt kõik seni nähtu. Põnevusjudinad tulid peale, kui kujutasime ette koopa esimesi avastajaid ja uurijaid, kes olid seintesse raiunud väikesed astmed ja rajanud ebakindlaid ja kõhedust tekitavaid rippsildu, mida meie oma turvaliselt ja moodsalt betoonrajalt vaadata saime. Meile meenutas see suur saal oma vanade kivitreppidega väga Sõrmuste Isanda filmidest nähtud Moria kaevanduslinna suuri saale. Lausa nii palju, et vana silla purustamises hakkasime Gandalfi süüdistama :-).

Škocjani koobas on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja ja kahjuks ei tohi seal pildistada. Seega otsisime siia pildi Internetist.

Horvaatias oli meie esimene baas Pula linnas. Seal käisimegi uudistamas Istra poosaare loodust ja Pula linna ennast. Sealhulgas maailmas ainsat tervikringina säilinud amfiteatrit. Ka on Pulas vahvad vanad maa-alused kindlustused, kuhu oli hea vahepeal palavuse eest varju minna. Pula kandis olid ka väga erinevad rannad. Enamasti (nagu Horvaatias tavaks) kivised ja kaljused, aga sattusime ka ühte … ütleme … kruusaranda. Sest Eestist tulles on seda pinnakatet liivaks keeruline nimetada:) 

Reisil olid meil nagu ikka kaasas mõned uued tooteprototüübid. Naiste spordiretuusid ja meeste lühikesed püksid olid väga mugavad nii matkamiseks kui ka ujumiseks ja võtame need kindlasti oma tootmisplaanidesse. Need on paksemast võrgust, et läbi ei paistaks, aga nagu kõik läbipäevituvad riided, hingavad hästi ja kuivavad väga kiiresti.

Läbipäevituvate pikkade riietega ujudes kaitsed oma nahka põletuse eest ja aitad vähendada kemikaalide sattumist merevette.

Pula linnas soovitame külastada ka kohalikku akvaariumi (praktiliselt pigem Vahemere veealuse maailma teaduskeskus), mis jättis meile ootamatult sügava mulje. Kui te olete käinud näiteks Helsinki Linnanmäki Sea Life akvaariumi vaatamas, siis sealt võis jääda mulje, et säärased asutused on ainult lastele. Aquarium Pula on siiski pigem täiskasvanutele mõeldud ja erinevaid rohkem või vähem uskumatuid mereelukaid jagub seal lähedalt uudistamiseks omajagu. 

Aquarium Pulas on erilist rõhku pandud kõiksugu arenguetappides meduusidele.

Edasi sõitsime väiksesse linna nimega Crikvenica. See on tüüpiline vahemere äärne Horvaatia kuurortlinn, kus saab jala vette panna, erinevat veesporti katsetada ja õhtul kohalikes baarides melutada või niisama jalutada. 

Palava ilmaga oli ülimõnus ringi jalutada uue lendleva särgikesega. Kui sporditopp on naha vastas ja sellega on hea sportida ja ujuda, sest see ei nihku paigast ja toetab rindu, siis selle lendleva topiga on ülimugav palavaga lihtsalt ringi liikuda ja tegelikult ka ujuda. Väga kõrge UV-ga peaks olema muidugi pikad varrukad, aga aeg-ajalt tuleb ju ette olukordi, kui pikki varrukaid lihtsalt ei taha ja seega võtame järgmisel hooajal ette ka selliste särgikeste õmblemise.

Pikad läbipäevituvad riided on veespordiks ideaalsed.

Crikvenicast oli ka hea lühike maa sõita Krk-i saarele. Sellega seoses väike hoiatus amatöör-reisiplaneerijatele – Krk või Krka paistab olevat lihtsalt käände erinevus, aga tegelikult on Krka kosed ja Krk-i saar teineteisest neljatunnise autosõidu kaugusel. Nii, et kui keegi loodab Krki saarel neid imeilusaid kosekaskaade näha, siis paraku nii lihtsalt see asi ei käi. See-eest on Krki saar ka ise väga kaunis oma looduse ja randadega. Soovitame kindlasti võtta ette meeleolukas laevaretk kohalike mereliste vaatamisväärsuste juurde. Meile jättis sügava mulje Kuldne Rand ja ühe väikesaare rannik, kus olid püsielanikeks sõbralikud ja uudishimulikud kabehirved.

Golden Bay Beach Krk-i saarel oli tõesti silmipimestavalt ilus ja koosnes üleni väikestest kollastest lihvitud kivikestest. Rannas oli meil aega supelda ja peesitada poolteist tundi.

 Snorgeldada oli väga mugav Terrakota Mandala sporditopi ja miniretuusidega.

Uudishimulikud kabehirved tulid kohe vaatama, et millised turiste neile siis täna näidatakse:)

Horvaatias rannas käimiseks soovitame kindlasti esimesel võimalusel hankida omale ujumissussid (teise nimega veekingad) kuna põhi on seal peaaegu igal pool kivine ja nendega on palju mugavam vette minna ja veest välja tulla. Saadaval pea igas turismikohas ja hinnaga tosina euro tuuris. Ujumist need eriti ei sega ja pärast on neid hea kasutada ka kivisemates kodumaistes randades.

Veel üks praktiline nõuanne, mis hakkas silma nii minnes, kui tulles – Sloveeniast Horvaatia poole minev kiirtee on just Horvaatiasse mineval suunal paksult autosid täis ja lubatud kiirusel liikumine on pigem erand. Seisakud ja venimine on tavalised. Ka võib sellel teel toimunud liiklusõnnetus kogu liiklemise pikaks ajaks seisma panna. Sellisel puhul tekkivate mitmekilomeetriste ummikute kõrval ei ole Eesti liiklusummikud märkimist väärt. Nii, et soovitame võtta selleks marsruudiks varuaega.

Üldiselt on Vahemeri vist meie lemmik veekogu (nagu paljudel) ja nii jättis ka Horvaatia meile mõnusa mulje.

Ise ka ei usu, et Smarttan on juba 8-aastane :)