Ujumisriiete lugu (2. osa)

May 11 , 2021

Ujumisriiete lugu (2. osa)

Bikiinide toomine moelavadele 1946 aastal ei tähenda veel, et kõik naised oleksid kohe oma ujumistrikoo keskosa kääridega naks-naks-naks välja lõiganud ja järele jäänud riidetükke bikiinidena kandnud. Kaugel sellest. Bikiine vaadati kui mingit kummalist eksperimenti ja keegi ei kujutanud ette, et “korralik naisterahvas” ennast selliste “nööridega kirjamarkidega” (siis olid margid suuremad :-) ) avalikult kusagil näitaks. Kuniks üks noor näitlejanna sattus 1953. aasta Cannes´i filmivestivalil bikiinides paparazzode kaamera ette. Näitlejanna nimi oli Brigitte Bardot ja tema tõus kuulsuse tippu sai alguse sealt. Bikiinid nautisid tasuta tähelepanu.

Brigitte Bardot Cannes´i rannal 1953

 

Sellise tollaste standardite järgi olematu rannarõivastuse kandmine tekitas kõvasti arutelu. Üks näitlik sõnavõtt oli ajakirjas Modern Girl, kus kirjutati järgmist: “On vaevalt põhjust raisata sõnu nende nii-nimetatud bikiinide kohta, kuna on mõeldamatu, et ükski taktitundeline ja korralik tüdruk kunagi midagi säärast kannaks”. Nojah. Üsna “ettenägelik”.

 

Järgmine tasuta reklaam tuli 1960 aastal Brian Hylandi poolt. Lauluga:

Tulemuseks oli järsk nõudluse tõus ja kuna inimesed oma ostetud riideid enamasti ka kannavad, said bikiinid randades tavalisteks.

Edasi tasub veel eraldi mainida ilma õlapaelteta bikiinide teket.

 

Õlapaelteta bikiinid.

 

Samuti ei saa mainimata jätta mikrokiinisid 

Mikrokiinid - ühed suuremad, mida ma näinud olen.

 

Ja mitmel pool Euroopas levinud monokiinisid, mille teine nimetus on tegelikult topless päevitamine. Muide, monokiinid jõudsid moelavadele esmalt juba 1964. 

Algne monokini 1964 kõrgmoe paroodiana

 

 

Kõik see lõputu kehapaljastamine on viinud oma “loomuliku” lõpuni, kus trikiinide puhul on kaetud ainult “strateegilised punktid”.

 

Trikiinid

 

Kui kellelgi torkas nüüd pähe nudism, siis see nähtus on kulgenud sootuks oma rada ning ajas oma juured Euroopa ja USA kultuuriruumi juba 1920-datel ja 30-datel.

 

Samas on enamuse inimeste jaoks need “loomulikud” arengud siiski ületanud mingi tunnetusliku piiri. Nii olidki nad leppinud valgete päevitustriipudega kuni 1990-dateni, mil esialgu USA-s, hiljem Euroopas mõeldi välja läbipäevituvad riided. Algselt lasid need läbi kõigest 40-50% UV-valgusest. Hiljem on see läbilaskvus oluliselt paranenud, kuni 80%-ni.

Selllisest kangast läbipäevituvaid riideid müüb ka Smarttan - Eesti ainus läbipäevituvate riiete müüja. Nii ei pea nüüd ka eestlased kandma mingeid veidrusi või võsa vahel tagumikku välgutama, et saada endale ühtlaselt pruuni jumet*.
(*) NB! Kuna läbipäevituvad riided ei lase siiski läbi mitte kogu valgust, siis jäävad riietest pisut heledamad kohad kandja nahale ka läbipäevituvate riiete kandmisel (isiklik kogamus). Aga soovi korral on neidki võimalik tasandada kasutades erineva faktoriga päevituskreeme. Ka tuleb aeg-ajalt siiski paelu ümber paigutada, kuna nende läbilaskvus on oluliselt halvem.


Vanem postitus
Ujumisriiete lugu (1. osa)
Uuem postitus
Kuidas siduda bikiine
Language
Estonian
Open drop down