Suve lõpus oli meil nagu ikka suurest töörabamisest toss väljas ja suundusime kogu perega väljateenitud puhkusele. Seekord Türki. Aga mitte klassikaliselt Vahemere äärde peesitama, vaid Kesk-Türki seiklema. Seal oli mõnusalt soe, nii u 30 kraadi lähedal. Paar päeva tutvusime Istanbuli vanalinnaga ja siis suundusime rendiautoga Türgi keskosa avastama ja sealset loodust nautima. Vaatasime, mida põnevat tee peale jääb, ja veetsime paar päeva võrratus ja hingematvate vaadetega Kapadookias.

Ääremärkus juhuks, kui sa plaanid Türgis autot rentida - tänapäeval on hea lihtne küsida tehisintellekti käest kohaliku autosõidukultuuri kirjutamata reegleid ja soovitame soojalt seda teha. See muudab vähemalt Istanbuli agressiivse liikluse lugemise ja seal osalemise oluliselt lihtsamaks.

Istanbulis saime ära katsetada meie pikkade varrukatega kleidi edasiarenduse - maksikleidi. Selle esimese näidise olime teinud Siniliblikate mustriga ja no küll see oli ikka üks mõnus asi kuuma päikesega kanda! Pähe sai seotud sama mustriga sarong ja nii oli ka pea kõrvetava päikese eest kaitstud.

Nagu näha juuresolevalt pildilt, tuli ainult ninale veel kaitsekreemi panna. Hakkasime juba mõtlema väikeste nunnude, läbipäevituvate ja hästi hingavate ninamütsikeste peale, millega saab ka ujumas käia ... 😆

Pikemad üle põlve riided ja ka pähe seotud rätik on abiks islamimaades näiteks ka siis, kui mošeesse minna - seal peavad juuksed-õlad-põlved kaetud olema.

Sisemaa poole sõites tegime peatuse Tuz Gölü soolajärve ääres või õigemini selle peal. Suurel elevandiluuvalgel lagedal soolaväljal jalutamine oli väga eriline ja vaimustav kogemus. Kuigi tuul oli mõnusalt paitav ega lasknud palavusel muutuda talumatuks, polnud päikese eest hetkekski kusagile peitu minna. Seega olid meile kõigile väga suureks abiks Smarttani pikad läbipäevituvad riided. Saime muretult patseerida valges mõõtmatus lõpmatuses, mis oli täis suurt heledust ja helgust…

Ka esimesed meeste pikkade käistega pluuside näidised sai seal kenasti ära katsetatud ja heaks kiidetud. Siiani oleme meestele teinud vaid lühikeste varrukatega läbipäevituvaid t-särke, mis on küll ülimugavast ja hingavast puuvillasisaldusega kangast, aga ujuma nendega ikkagi väga ei lähe ja kreemi peab ka käsivartele lisama, kui ei taha ära kõrbeda.

Uued pluusid on õhukesest võrgust nagu ka naiste pikad riided ja ka nendele on läbipaistvuse varjamiseks peale trükitud silma petvad mustrid. Meeste pluuside jaoks lõime ka uued, mehelikumad mustrid. Nüüd on kõik viis uut meeste pluusi juba ka müügile jõudnud.

Nende pluusidega saab väga mõnusasti ka ujuda ja ei pea kreemitama. Nii saab päikeselist ilma muretult õues nautida kogu päev ja ei pea kallist kaasat kogu aeg kadestama tema pikkade läbipäevituvate riiete pärast.😊

Türgi reisil oli meil kaasas kolm meeste pluuside näidist: Kübervihm, Küberlaava ja Küberkamo. Lisaks on meil nüüd valikus veel ka mustrid Sinimallikad ja Triibud.

Kui keegi unistab reisist Indiana Jonesi filmist nähtud Petra linna Jordaanias, siis üsna samasugusel kujul on see kõik Türgi Kapadookias kenasti olemas. Nii mägedesse raiutud arhailised varakristlikud kirikud, kui maa-alused koobaslinnad.

Olime kõik ja eriti muidugi nooremad meist vaimustuses lõpmatust ronimise, pugemise ja turnimise võimalusest. Lisaks paljudele inimtekkelistele koobastele ja käikudele, pakkusid loodusliku tekkega liivakivist moodustised igal sammul ka lummavaid vaateid. 

Türgi on juba kord selline koht, kuhu läbipäevituvad riided sobivad imeliselt ja ei olnud ka see Kapadookia piirkond mingi erand. Nii väljas palava päikese käes, kui hämarates koobastes olid need seljas väga mõnusad.

Lisame siia veel mõned lummavad kohalikud vaated koos meie reisisellidega läbipäevituvates riietes eelpool mainitud kohtades.

Muidugi oli läbipäevituvate riietega tore ringi patseerida ka tee peale jäänud väiksemates Türgi linnades. Näiteks Eskisehiris, mis tegelikult on päris suur linn, oli meie ööbimiskoht vanalinnas, mis oli oma värviliste majade ja paljude söögikohtadega eriti nunnu.

Ääremärkus 2: Vanalinnas ööbimine tähendab sealmail seda, et mošee on kusagil lähedal Mošeel on minarett (või mitu) ja sealt kostub öösel kell pool viis valjuhäälne üleskutse palvusele. Millele rosinaks lisatakse lõppu lause, et palvetamine on parem, kui uni. 

Meie armastame reisida omal käel ja nagu mitmetel varasematel kordadel, tuli ka seekord tõdeda, et parimad olukorrad ja mälestused tekivad ootamatutest juhtumustest, mida ei saa ette planeerida. Kui ostad pileti mõnele vaatamisväärsusele, siis see on kindlasti huvitav, aga tõelised pärlid satuvad su teele juhuslikult. Kivisse raiutud iidvana kirik, mille eest lunastasid pääsme ja üritasid üle turistide õla piiluda seda tuhande aastast seinamaalingut, ei olegi lõpuks nii lummav, kui juhuslikult avastatud peaaegu samasugune ja võibolla isegi veelgi vanem, liivakivisse uuristatud iidsete inimeste elupaik.

Seekord sattusime Beypazarı linnas lisaks veel ka kontvõõrana Türgi pulma, mis oli väga omapärane kultuuriline kogemus. Eriliseks tegid selle kohalikud pulmakombed, mida siin üles lugeda ei jõua, ja peaaegu katkematu tants, kus naised tantsisid rangelt naistega ja mehed meestega. Enamuse ajast tantsisidki ainult mehed. Mõned kombed on meie jaoks üsna veidrad nagu näiteks lõputu sularahaga loopimine küll pruutpaari, küll pillimeeste suunas. Seda on Türgis muidugi lihtne teha, sest kohalik liir on üliodav. Eestist tulles oli huvitav täheldada ka täielikku alkoholi ja purjus inimeste puudumist. Me julgesime sinna vaatlejateks jääda ainult sellepärast, et inimesed olid meie vastu väga sõbralikud, tõid meile toolid ja jagasid ka meile väikeseid kingipakikesi, nagu kõigile pulmakülalistele.

Ja lõppu mõned kohustuslikud kassipildid Istanbuli vabapidamisel kassidest, keda oli seal tõesti palju. Nad ei ole muide mitte hulkuvad kassid, vaid ühised kommunaalkassid, sest kohalikud inimesed peavad neid üleval, jälgivad neid ja kutsuvad neile vajadusel ka veterinaari. Istanbuli kassiuputuse ajalugu on pikk, ulatudes juba Bütsantsi aega, kus tollane Konstantinoopol pidas puidust sadamalinnana kassidest väga lugu, sest need aitasid närilisi kontrolli all hoida. Eestist tuttavat muret värvuliste pärast seal ei ole, kuna kassiuputus on seal juba nii vana, et värvulisi keegi ei mäletagi enam. Samas olid need kassid seal kõik väga mõnusa olemisega ja tundusid oma eluga vägagi rahul olevat.