Ujumisriiete lugu

10.07.2018
Ujumisriiete lugu

Aegade algusest on inimesed ikka rohkem või vähem ujumas käinud. Mõte, et ujumise ajaks ujumisriided selga panna, on hooti ikka inimestele pähe tulnud, kuid suurem osa ajaloost on rahvas supelnud paljalt. Eriti kummaline oli suhtumine alastu ujumisse viktoriaanlikul Inglismaal, kus muus osas oldi igasuguse liigse naha näitamise suhtes väga pepsid, aga paljalt ujumine oli isegi avalikes kohtades täiesti aktsepteeritav. Nagu näha juuresoleval pildil.

 

Kui klassikaline ettekujutus ujumisriiete ajaloost on umbes selline, et "algul käidi triibuliste trikoodega ja siis tulid bikiinid", siis tegelikkus on märksa keerulisem nagu alati. Kummalise ajaloo vimkana tuleb tõdeda tõsiasja, et bikiinid olid tegelikult kasutusel enne 19. sajandi kummalisi ujumiskostüüme. Nimelt on säilinud Vana-Rooma joonistused, kus naised kasutavad ujumisriietena justnimelt bikiine.

Ka on olemas teateid, et juba 5600 aastat e.k. kujutati naisi nahast bikinnidel leopardil ratsutamas. Tõsi, sellisel juhul ei saa neid muidugi ujumisriieteks pidada, kuid siiski näitab see, et kahest osast koosnev rõivakomplekt, ehk siis bikiinid, on soojal ajal alati asjakohane olnud.

Pärast Rooma aega kadus aga vajadus ujumisriiete järele, kuna puritaanlik Lääne-Euroopa tegeles parajasti nõidade jahtimisega ja ujumine või õues kümblemine oli praktiliselt mõeldamatu. Alles 19. sajandil leiti, et kodanik võiks ennast ikka vahest vette kasta ja seega tekkis vajadus ka ujumisriiete järele. Esialgu võeti seda väljendit üsna sõna-sõnalt nii, et kangast kulus ohtrasti ja bikiinidest polnud juttugi. Allolev illustratsioon näitab selgelt, mida mõeldi tollal ujumisriiete all..

1907. aastal läks asi juba huvitavamaks, kui Bostoni rannal arreteeriti Anette Kellerman, kes kandis ühest tükist liibuvat trikood, mida tollal peeti lubamatult väljakutsuvaks. Komblust tähtsaks pidavate kodanike meelest oli sellise paljastava trikooga randa ilmumine sama hea, kui daam oleks olnud alasti.

Kaheosaline bikiinilaadne ujumiskostüüm ilmus avalikkuse ette esmakordselt 1912.a. olümpial ja sealt edasi on keha riidega kaetud osa jäänud järjest väiksemaks ja paljast nahka on järjest rohkem näha olnud.

1934.a. filmis "1934 aasta mood" oli näha juba tänapäeva bikiinidele sarnanevaid ujumisriideid.

1945.a. tulid turule ujumisriided nimega "Moonlight Buoy" ehk kuuvalguse poi. Unikaalseks muutis selle korkvöö, mis võimaldas need veepinnale ujuma jätta ja ise alasti vees supelda.

Et päike nahale pearemini ligi pääseks kahanesid ujumisriided edasi, kuni 1946 aastal tulid turule sarnaste rõivatükkidega kaks tootjat - Jacques Heim tõi turule kaheosalise ujumiskostüümi, mis veel vaevu kattis kandja naba, nimetades oma toodet "Atome" - aatom. Samal aastal ületas teda aga esimeste nöörbikiinidega Louis Réard, kes tõi oma toote turule 5. juulil 1946 - kõigest mõni päev pärast Bikiini atollil toimunud tuumaplahvatust. Sellest sai louis ka inspiratsiooni ja andis uuele rõivatükile nime: bikiinid. Nüüdseks on bikiinid levinuimad ujumisriided. Needsamad esimesed bikiinid ongi alloleval pildil.

Järgmine kord räägime, mis varjatsioone ujumisriided tänapäeval on omandanud ning, kuidas nende valguses paistavad läbipäevituvad riided.